Odini sõdalasi ja MMSi tarbijaid peab mõistma

Mõistmine pole aktsepteerimine. Teisi ohustav käitumine väärib taunimist, aga ainult sellest ei piisa. Käitumise motiividest aru saamata ei saa sääraseid olukordi vältida. Ehkki imelikke otsuseid langetava inimese tegevus võib olla naeruväärne, paneb väljanaermine muutumise asemel kibestuma.

Hukka mõista on lihtne, sest see nõuab vähem pingutust, sest ei sunni oma mugavustsoonist ja arusaamadest välja ronima. Seisukoha võtmisega olen oma panuse justkui andnud, arvamuse öelnud. Samas jääb see ühepoolseks ja lõhe arusaamades eriti oluliste küsimuste puhul jääb püsima või isegi süveneb.

Tervis ei tule pudelist või tabletist

Uuriva ajakirjanduse Bonnieri preemia pälvis ajakirjanik Tuuli Jõesaar lugudega, kuidas lapsevanemad ravivad lapsi ja kasutavad „organismi turgutamiseks“ kloordioksiidi, MMSi. Kõrvaltvaatajana paneb mind imestama, miks lapse eest vastutav täiskasvanu kõike raviva imerohuna reklaamitud vedeliku järele üleüldse haarab.

On see vähene teadlikkus ja sellest tingitud põhjendamatu ootus, vildakas arusaam tervisest või hoopis viimane õlekõrs pärast ravis, arstides ning medikamentides pettumist? Mõistagi tuleb kriitiliselt suhtuda ka meditsiini ja õppinud doktoritesse, sest vigu teevad ka nemad. Ravimitel on aga kõrvalmõjud, pealegi on siin mängus ravimitööstuse huvid kasumi teenimisel.

Küsimus on tervise puhul tegelikult ju laiem – missugune peaks olema ootus arstide suhtes ja kuidas teha nii, et vastutuse oma heaolu tagamis eest võtaks inimene enda peale. Nii võiks juurduda arusaam, et tervis ei tule tabletist või arstikabinetist, vaid liikumisest, puhkamisest, tasakaalus ja keha vajadusi rahuldavast menüüst ning stressiga ning iseenda vaimse tervisega hakkama saamisest.

Hirm ajab tänavale?

Hirmuga näikse kimpus olevat Odini sõdalastega liitujad, keda viib tänavatele võõrahirm: kampades kondama ja väidetavaid kuritegusid ära hoidma. Ehkki sõnades üllas ühistegevus, on selle alatoon selgelt agressiivne – alates ähvardavalt mustas toonis ja puhvis vormidest ning lõpetades rühmituse nimega: sõdalased. Lisaks muidugi ka küsimus, kes nende kaitset üldse tellinud on?

Ühelt poolt võib selline aktiivsus viidata vähesele oskusele tulla toime oma tunnetega, mis valdavad, lugedes näiteks sotsiaalmeedia vahendusel ja vahel ka propagandistlikel eesmärkidel levivate rändekriisi puudutavaid hirmutavaid sõnumeid. Sel olukorral on aga ka teine pool: põhjust peeglisse vaadata on ka pagulasi siia tuua plaanivatel poliitikutel.

Nemad saavad endalt küsida, miks ei ole riigijuhid oma kodanikele selles küsimuses autoriteedid. Kas ei ole suudetud veenvalt selgitada, kuidas hoitakse Eestis ära sisserändega kaasnevad probleemid, millega teised silmitsi seisavad? Need ohud on siseministeerium välja selgitanud.

Kiire lahenduse saanud vastuvõetamatu käitumise tunnistajaks olime eelmisel nädalal, kui ametist sai priiks vabariigi aastapäeval kaitseväe paraadi mõnitanud päästeametnik Sergei Menkov. Kas presidendilt teenetemärgi teeninud elupäästjalt küsiti lisaks uksenäitamisele, miks ta nii ebaadekvaatselt käitus? Tema ajakirjandusele antud kommentaaridest õhkus rahulolematust töökorralduse suhtes.